DOOM: The Dark Ages

DOOM: The Dark Ages on seeria jaoks ootamatult suur suunamuutus. Kui DOOM (2016) ja DOOM Eternal keskendusid kiirele liikumisele ja pidevale "flow"-tundele, siis uus osa võtab tempot maha ja toob mängu rohkem raskust, jõudu ja kontrolli. Tegemist on eellooks, mis näitab Doom Slayeri varasemaid aegu keset tumedat, peaaegu keskaegset maailma.

Esmapilgul on kõik tuttav, relvad, deemonid ja "rip and tear" mentaliteet,, kuid tegelikult on mängu rütm ja tunnetus oluliselt muutunud. See ei ole enam ainult reflekside test, vaid rohkem positsioneerimise ja ajastuse mäng.

Lugu ja maailm#

Seekord on narratiiv olulisem kui varasemates osades. Mäng viib meid ajas tagasi, kus Doom Slayer tegutseb Maykr’ite kontrolli all ning tema roll ja motiivid on veidi keerulisemad kui lihtsalt deemonite hävitamine.

Lugu ei ole siiski mängu keskpunkt. See toimib pigem taustana, mis annab põhjuse järgmisse lahingusse sukeldumiseks. Dialoog ja vaheklipid on olemas, kuid need ei jää liigselt ette ning hoiavad tempo piisavalt kiire.

Maailm ise on huvitav segu keskaegsest esteetikast ja ulmelistest elementidest, laserrelvad, hiiglaslikud mehhaanilised üksused ja isegi draakonid. See kombinatsioon võib kõlada veidralt, kuid DOOMi kontekstis töötab see üllatavalt hästi.

Mängitavus#

Suurim muutus tuleb võitlussüsteemist. Kui varem rõhutas DOOM pidevat liikumist ja õhus manööverdamist, siis The Dark Ages keskendub rohkem "seisa ja võitle" lähenemisele. Lahingud on aeglasemad, raskemad ja strateegilisemad, kus oluline roll on kilbil ja parry-mehaanikal.

See tähendab, et mängija peab rohkem mõtlema, millal blokeerida, millal rünnata ja millal vastase löök tagasi peegeldada. Alguses võib see tunduda harjumatu, eriti kui oled varasemate DOOMide tempoga harjunud, kuid aja jooksul muutub see süsteem üsna rahuldustpakkuvaks.

Relvavalik on jätkuvalt muljetavaldav ja üle võlli, nagu seeriale omane. Suured, lärmakad ja võimsad relvad loovad tugeva power fantasy tunde ning iga lahing on intensiivne ja visuaalselt efektne.

Samas ei pruugi kõik muudatused kõigile meeldida. Mõned mängijad tunnevad, et aeglasem tempo ja vähem vertikaalne liikumine vähendavad seda klassikalist DOOMi adrenaliini, mille poolest seeria tuntud on.

Tehniline pool#

Tehniliselt on DOOM: The Dark Ages tugev. Mäng kasutab uut mootorit ja pakub väga detailseid keskkondi, tugevat helidisaini ning sujuvat üldist kogemust. Samas on süsteeminõuded kõrgemad kui varasemates osades, eriti kuna ray tracing on osa mängu põhivalgustusest.

Jõudlus#

Kokkuvõte#

DOOM: The Dark Ages ei ole lihtsalt järjekordne järg, see on teadlik katse muuta seeria DNA-d. Mõnes mõttes see töötab väga hästi, pakkudes värsket ja teistsugust FPS-kogemust. Teises mõttes võib see aga jätta mulje, et midagi on kaduma läinud, eriti kui võrrelda seda DOOM Eternali intensiivsusega.

Lõpptulemusena on tegemist tugeva ja nauditava mänguga, mis ei pruugi kõigile DOOMi fännidele meeldida, kuid pakub piisavalt uut, et õigustada oma olemasolu. See on pigem "teistsugune DOOM" kui "rohkem sama".